Konjus avati Eesti suurim ja moodsaim kitselaut



"Sarvedega kitsed on reeglina karjas tähtsamad," rääkis Martin Repinski, et oma võimu rõhutavad nood ka kõrgemale kohale ronides.

Viis aastat tagasi kitsekasvatusega pisitasa algust teinud Martin Repinski avas eile 270kohalise nüüdisaegse lauda ning plaanib järgmise viie aasta jooksul ehitada veel ühe, siis juba tuhandele kitsele.

Eile esitles 25aastane Martin Repinski Konju mõisas viie aasta töö viljana valminud farmi, mis koondab sadakond veise- ja 270 kitsekohta ning kus paikneb Eesti esimene kitsede lüpsiplats.

“Läänemaal on üks kitsekari veel suurem, aga aasta lõpuks on minul loomi rohkem,” lubas Repinski oma praegu 150pealise karja aastaga kahekordistada. “Alustasin 20 kitsega, vähehaaval ostsin neid juurde ja poegisid ka, nii et praegu on 40 oma kitse ja 50 talle ning veel 60 hiljuti Lätist ostetud kitse. Koos selle Läti kitsekasvatajaga käisime pühapäeval Leedus ja ostsime kaks sokku. Nii et augustis on jälle tallesid oodata.”

Eesti esimene lüpsiplats

Kõige kallim asi kolmesaja aasta vanusesse hoonesse ehitatud moodsas farmis on kitsede lüpsiplats.

“Paar-kolm nädalat kulus, et kitsedele õpetada, mida nad tegema peavad,” selgitab peremees, kuidas asi toimib: kitsed tulevad riburada platsile ja sulgevad nina jahukünasse pistes end automaatselt boksidesse, mis neil ringi siblida ei võimalda ning võimaldab lüpsjal nisakannud udara külge kinnitada. Ühe kitse lüpsmiseks kulub vaid mõni minut, misjärel jahukünad nupulevajutusega üles tõstetakse ning kitsedel minna lastakse.

Lüpstakse kaks korda päevas, ühe kitse päevatoodang jääb kahe liitri kanti. “Lätlastelt” loodetakse tulevikus rohkemat, 3-4 liitrit – tõuloomad ikkagi.

“Ega Eestist olegi eriti võimalik kitsi osta,” tunnistas Repinski. “Kitsi kasvatatakse küll, aga enamasti ei ole need PRIAs arvel.”

Arvel pole nad sellepärast, et erinevalt teistest põllumajandusloomadest kitsede pealt toetust ei maksta. “Kui praegu kehtivaid toetusi määrati, siis Eestis kitsekasvatust õieti polnudki,” põhjendas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. “2014 algab toetuste uus periood ja sinna kirjutame kitsed kindlasti sisse.”

Kitsepiim on energiajook

Keevitajaks õppinud Martin Repinski töötas mõnda aega Saksamaal, kuni ühel päeval hakkas mõtlema, et on viimane aeg oma äriga algust teha. “Et kui ükskord nelikümmend olen, ei peaks endale ette heitma, et ma õigel ajal midagi ette ei võtnud.”

Kuremäe kandis pisikest, viie lehmaga talu pidanud vanemad tahtsid loomapidamise ära lõpetada. Poeg leidis, et seda võiks hoopis suurendama hakata. Õppis Olustveres loomakasvatust, ostis tühjana seisnud Konju farmi ja hakkas jupikaupa mitmel pool maad juurde rentima.

“Esimene kits oli meil talus juba kümme aastat tagasi: õel oli tugev allergia ja räägiti, et seda saab kitsepiimaga ravida. Vanemad võtsidki kitse – ja poole aastaga sai õde terveks.”

Kitsepiima tervislikkuses on Martin Repinski veendunud. “Minule on see energiajook; eks kitsed ole ise ka energilised, jooksevad kogu aeg ringi – erinevalt lehmadest, kes eelistavad paigal olla.”

Jutud kitsepiima kõrvalmaitsest on tema sõnul puhas eelarvamus. “Kui piim on puhtalt lüpstud ja läheb mööda torusid otse jahutisse, siis pole sel mitte mingit kõrvalmaitset!”

Piimast juustuks

Praegu turustatakse kitsepiima peamiselt tuttavatele. Lähiajal läheb liikvele külmutusseadmetega piimaauto, mille liikumisgraafiku ja peatuskohtade info avaldatakse talu kodulehel www.piim24.eu.

Noore taluniku toetuse toel kitsi ostnud ja Leaderi toetuse abil lauda rekonstrueerinud Martin Repinski taotleb juba uusi toetusi: juustuvannide ostmiseks, et kitsepiima pehmeks juustuks väärindada. Sellel tootel on turgu nii Eestis kui kaugemal.

“Käisime Leaderi grupiga Austrias ühes talus, kus tehakse väga maitsvat kitsejuustu. Lähen sinna varsti uuesti, peremees lubas mind välja õpetada,” ütles Repinski.

Kui juustutootmine käima läheb, tuleb ette võtta järgmine samm – noore taluniku kindel plaan on avada viie aasta pärast Kuremäel veel üks laut, sedapuhku juba tuhandele kitsele.

Allikas