Ida-Viru talunik: Kitsepiim ostetakse kõik ära



Ettevõtliku Ida-Virumaa noormehe Martin Repinski rajatud moodsa kitsefarmi esimene aasta tõi küll tagasilööke, ent õpetas ka loomi paremini tundma.

"Kitsepiima ajutiselt ei ole, kuna kitsed on lapsepuhkusel ..." Selline kiri seisis hiljaaegu Konju Mõisa Talu veebiküljel.

Nüüd on Eesti suurima kitsefarmi piim jälle müügil. Kuus aastat pärast seda, kui kohalik noormees Martin Repinski Konju mõisa farmi ostis. Aasta pärast kitsede uude farmi kolimist. Kümme kuud pärast lüpsiplatsiga kitsefarmi pidulikku avamist.

Veebist saab näha ka seda, kus ja millal kitsepiimaauto käib. Millal Jõhvis, millal Kohtla-Järvel, Sillamäel või Narvas. Maksta saab ka kaardiga.

"Algusest peale on ostetud kõik piim viimse tilgani ära," räägib kitsekasvataja. "Inimesed tulid algul ikka lehmapiima ostma, aga kui nägid, et saab ka kitsepiima, võtsid sedagi väikese pudeliga prooviks."

Ta räägib, et need, kes maitse suhu saanud, on rääkinud naabritele edasi.

Suust suhu leviv hea sõna ongi Repinski sõnul parim reklaam.

Ta tunnistab, et kuigi lehmapiima liiter maksab 70 senti ja sama kogus kitsepiima 2.50 eurot, pole ta kitsepiimast veel kasu saanud. Arvab, et loomi ja toodangut peab rohkem olema.

"Inimesed on öelnud, et see on lehmapiim ja me valetame," toob ta markantseid näiteid. "Siis on käidud kohapeal, vaadatud lüpsmist ja maitstud piima, ning veendutud, et tõepoolest, see on kitsepiim."

Juustuvannid ootel

Noormehel on soov suurendada karja nii kiiresti kui võimalik. Farmis on ruumi 270 kitsele. See arv on juba nüüd peaaegu täis, aga koos talledega. "Viimased poegivad veebruaris ja pärast seda on farmis 200 lüpsikitse," selgitab peremees. Isaslooma ülesandeid täidab üks sokk.

Noor ettevõtja usub, et piima müük autost pole siiski ainus väljavaade, aga esialgu on see peamine tuluallikas. "Inimestele meeldib näha, kuidas piim pudelisse pannakse," toob ta ilmeka näite müügikorrast, kui müüjad olid piima varem plastpudelitesse valmis pannud. "Kui korgid olid peal, ütlesid ostjad, et ei, tehke nii, et me näeksime, kui te piima pudelisse panete."

Aga enne kui piim pudelisse pannakse, tuleb see kitsedelt kätte saada. Kitsed lastakse lüpsiruumi platsile rühma kaupa, kus nad võtavad kohusetruult kõrvuti kohad sisse. Igaüks neist loovutab umbes kaks liitrit piima korraga ja nõnda kolm korda päevas. Lüpsil käib praegu 60 kitse.

"Siiani läks piim talledele, sest kitsedel oli poegimise aeg ja see oli ternespiim," selgitab 26aastane kitseusku Martin Repinski, kes pälvis tänavu kevadel kitsefarmi avamisega tähelepanu üle Eesti. Isegi põllumajandusminister sõitis Ida-Viru-maale Toila valda tema farmi avamisele.

Uue aasta algul jõuavad Tallinnast farmi juustuvannid, milles hakatakse nii kitse- kui lehmapiimast juustu ja kohupiima valmistama. Edaspidi plaanib Repinski müüa osa toodangust juustuna.

Repinski ettevõtte R Capital OÜ käivitatud farm oli vähemasti veel kevadel oma kitselüpsiplatsi ja tõupuhaste piimakitsedega ainulaadne Eestis. Moodsa laudakompleksi, kus elavad kitsede kõrval ka veised, ehitas noor mees laenuga. Investeerin-gutoetuse abil on soetatud vajalik söödavarumistehnika.

Loomad jalutavad vabalt sisse ja välja, kaldumata oma teest laudast karjamaani kordagi kõrvale. Olgugi et väljas on külm ja tuuline, eelistavad nad keha lageda taeva all kinnitada ja kergendada. "Kui loomad saavad vabalt ringi jalutada, on nad terved ja piim on ka parema maitsega," ütleb peremees, kellest saab tuleva aasta aprillist tunnustatud mahetootja.

Hulljulge samm

"Aasta jooksul on tekkinud palju ootamatusi ja väljakutseid," kirjeldab Repinski oma moodsa kitsefarmi esimest aastat. Ta tunnistab, et kõik ei laabunud plaanipäraselt. "Sain kitsede kohta teada palju seda, mida varem ei teadnud, puutusin kokku haigustega, millest ei olnud varem kuulnudki."

Kits on tema sõnul Eestis uus loom. Vähemalt suures farmis. Seepärast on ka vähe neid, kellelt nõu küsida. "Oli raskeid aegu, aga kokkuvõttes saime hästi hakkama," tõdeb noor farmer. Kui võrrelda teiste Eesti piirkondadega, siis Ida-Virumaal on talupidamine marginaalne nähtus. Puudub talupidamise ja -tootmise traditsioon. Martini sõnul on raske töölisi leida, sest inimesed ei tea, mis on talutöö. Kardavad, et peavad päev läbi põlvini sõnnikus rassima.

Konju Mõisa Talu farmis töötab kokku seitse inimest, nende hulgas Martini ema, vend ja abikaasa, kes tegeleb peamiselt müügitööga. "Ei ole kuulnud, et keegi oleks kahetsenud," hindab noormees lähedaste suhtumist kitsefarmi rajamisse. "Keegi ei oodanudki, et kõik laabub kohe nagu muinasjutus, kõik olid valmis raskeks tööks."

Martin meenutab, et algul oli farmihoone nii halvas seisus ja töötingimused nii kehvad, et polnud lootustki kedagi tööle palgata. Ema ja vennaga rassiti esimestel aastatel entusiastlikult ja loodeti, et kunagi saavad töötingimused korda.

Martinile meeldisid vana farmihoone 300 aastat vanad paekivist seinad, mis on 60 cm paksud. "Kui need on 300 aastat vastu pidanud, seisavad veel kindlalt püsti sama kaua, arvab ta.

Kitseusku pööras Martin sajandivahetuse paiku, kui tema pere kolis Kohtla-Järvelt Kuremäe kanti ja tööta jäänud vanemad pidid hakkama äraelamiseks uusi võimalusi otsima. Otsustati talupidamise kasuks. Kits oli talu esimene loom, hiljem soetati ka lehmad.

Noormees tunnistab, et mida suuremad on plaanid, seda rohkem tuleb pingutada. "Väga tähtis on, kui kõik töölised arvavad, et see pole ainult töökoht, vaid oma farm," kiidab ta abijõudu. "Olen oma töötajatele väga tänulik, ise olen kogu aeg ringi sõitnud ja asju ajanud, ja kui siin oleks hooletud töölised, oleks kõik ammu läbi."

Jõhvi ametikooli lõpetanud Martin Repinski meenutab, et on alati tahtnud oma ettevõtmistega saavutada edu ja tunnustust. "Teadsin, et kitsepiima tootmine on Eestis täitmata nišš," põhjendab ta oma valikut.

Mees tunnistab, et ettevõtlus-pisiku tõttu on jäänud seni ka ülikooli minemata. "Vanematel oli seitse lehma ja viis kitse, aga nad hakkasid lõpetama," meenutab ta. "Kui mul poleks olnud talutöö kogemust, oleksin teise tee valinud."

Nüüd tagantjärele nendib ta, et kuigi siis ei tahtnud enam keegi põllumajandusega tegelda, arvas tema, et põllumajandusel on tulevikku. "Kui minna ajas kuus aastat tagasi 29. detsembrisse, mil ma selle farmi ostsin, siis ikkagi ostaks selle farmi ja alustaks sama asjaga," õigustab ta 19aastaselt tehtud otsust. "Tol ajal ei olnud midagi karta, arvan, et see oli õige aeg oma äriga alustada, olin noor ja hulljulge, tahtsin kõike proovida."

Värske veri volikogus

Martin Repinski huvid ja tegevus ulatuvad oma farmist palju kaugemale. Ta on Eesti Kitsekasvatajate Liidu juhatuse esimees, Eesti Piimakäitlemistalude Liidu juhatuse liige ja Illuka vallavolikogu liige.

"Seda on kindlasti vaja," ütleb ta kevadel loodud kitsekasvatajate liidu kohta. "See ei ole kommertsprojekt, vaid võimalus teha koostööd."

Liidu juhina osaleb ta põllumajandusministeeriumi töögrupis, kes teeb ministeeriumile ettepanekuid uue maaelu arengukava raha jagamiseks.

"Kui alguses oli seisukoht, et nii kitse- kui lambakasvatajad saaksid toetust võrdselt, siis kitsekasvatus vajab mitmel põhjusel suuremat toetamist," räägib ta ja loetleb põhjusi: "Kitse jaoks on vaja karjamaale võrkaeda. Kitsed murravad kergesti läbi, hoolimata elektrilöögist. Mahe-tootmise puhul ei tohi loomad minna võõrale põllule. Eestis peetavad lambad on valdavalt lihaloomad, kelle jaoks ei ole vaja soetada lüpsiplatsi ja muid kalleid seadmeid, mida lüpsmiseks ja piima hoiustamiseks tarvis läheb. Kitsede puhul tuleb teha samad investeeringud mis lehmade puhul."

Hiljuti astus ta Eesti Piimakäitlemistalude Liitu, kus on teisigi kitsekasvatajaid. Selle liidu juhatuse esimees Tiit Niilo on olnud Martinile suur eeskuju - oma farm, oma tööstus, oma pood.

"Vahe konkurendi ja partneri vahel on seal õrnõhuke," nendib kitsekasvataja. "Vastupidi laialt levinud arvamusele oskavad eestlased koostööd teha, sõltub sellest, kuidas inimestega suhelda."

Ja veel - kolm aastat tagasi suvel tuli Martinil sõpradega jutuks, et prooviks õige vallavolikokku kandideerida. Miks mitte? Kui valimiste aeg kätte jõudis, tegi noormees natuke enesereklaami ja oli ainus oma valimisliidust, kes volikokku pääses.

"Noorim volikogus, värske veri, ainuke opositsioonis," ütleb mees, kes jäi Illuka valla häältesaagis neljandale kohale. Rohkem hääli said vaid vallavanem, endine vallavanem ja vallavolikogu esimees.

Artikkel ilmus 3.jaanuari 2013 Maalehes
Allikas